Koduvarblase häält saad kuulda nt siin:
xeno-canto.org/536082

UKs on välja toodud ka toiduks sobivate selgrootute vähenemist, mistõttu on lindude vastupidavus vähenemas. Ülemaailmselt langeb putukate biomass umbes 2,5 protsenti aastas!

Prügigi on võrreldes varasemate aastakümnetega järjest paremini käideldud, seega saab ka sealt vähem toidulisa.

Kuigi koduvarblane on harjunud inimese lähedal elama, on tema populatsioon meie piirkonnas languses: uuemates hoonetes pole pesitsuskohti, põllumajanduses koristatakse-hoitakse saaki efektiivsemalt ning kasutatakse rohkem mürke.

Koduvarblane on sotsiaalne lind: koos võetakse vee- ja liivavanne ning tehakse ühislaulmisi. Vahel liituvad nad isegi teiste linnuliikide parvedega. Talvel kogunevad nad suurematesse parvedesse - koos on soojem!

Linnakeskkonnas on nad tuntud oma julge käitumise poolest – tihti võib neid näha kohvikuterrassidel või pargipingil istudes ootamas, et keegi mõne maitsva palakese maha kukutaks.

Koduvarblase toidulaud on mitmekesine: putukad, seemned, aga ka leivaraasud ja muu inimtegevuse käigus tekkiv toit.

(Ma tean, et loomade-lindude antropomorfiseerimine on tegelt halb mõte, aga laske mul olla korraks 🥲)

Või noh, ega me tegelt keegi ei tea, kas hakkab hale või neil saab näljakisast siiber või mis. Aga "jälle need naabrite tited undavad, siiralt kopp ees, eks ma siis viin midagi, et nad vait jääks, fml" ei kõla nii kenasti kui see, et kahju hakkab.

Haudumine kestab umbes 11-14 päeva ja poegi toidavad mõlemad vanemad. Kui peaks juhtuma, et pesakonna mõlemad vanemad hukkuvad, on poegade näljalaul nii intensiivne, et lähedail pesitsejail hakkab hale ning nad võtavad hädas pesakonna toitmise enda peale.

Vahel võtavad nad üle ka nt pääsukeste hüljatud pesasid. Pesa ehitavad isaslinnu algatusel mõlemad vanemad ning emaslind muneb sinna 4-5 valget või kahvatusinist tähnilist muna. Haudujaks on ka peamiselt emaslind, kuid isaslind hoiab mune ema äraolekul soojas.

Koduvarblase pesa on harilikult kerajas konstruktsioon, mille "karkass" koosneb taimevartest ja -juurtest, sellele laotakse kuivadest rohulibledest ja lehtedest vaheosa ning voodriks tavaliselt suled või nt loomakarvad. Kui pesakohas katus olemas, siis kuplit vahel ei ehitata.

Elupaigana eelistab koduvarblane inimeste lähedust (välja arvatud Kesk-Aasia alaliik), mistõttu pesitseb ta sageli hoonete räästa all, linnupesakastides või isegi tihedates põõsastes.

Koduvarblane on Eestis laialt levinud linnuliik, keda võib kohata peaaegu kõikjal – linnades, maapiirkondades ja metsaservadel. Väga tihedates metsades neid küll tavaliselt ei leia, kui nad just mingil põhjusel ära pole eksinud.