erasmuse projekti lõpus, kus ma olin, mängiti lõpupeol we'll meet again, ja mul tuleb endiselt pisar silma kui seda laulu kuulen. sellest on 7 aastat.
projektilõpulein on real ja rets

fireplace?

mul on psühholoog (ja psühhiaater ja korralik polüfarmakoteraapia peal)
juhuste kokkusattumusel pole oma psühhi üsna kaua näinud (järgmine aeg paigas + i am not a danger to myself* or others.), seega lihtsalt lobisen sinitaevas
elame veel jne
korter pisike loomale, aga semude kiisudel käin külas :D

ja selle jaoks ei pea olema tuntud kuntstik!! mis on minu meelest nii äge internetiajastu juures, ei pea olema kommertslikku edu, et su töö leiaks inimesi ja puudutaks neid

see üks luuletus on tõlgitud portugali keelde, inspireerinud kunsti ja muusikat, esitatud kusagil USA raadiosaates, kellegi ülilooli poetry slammil, prinditud ja teibitud mingile postile kusagil UK bussipeatuses, netis korraliku containmenti breachi teinud ja vb kellegi nahale actually tätoveeritud

ajastul kus iga teine tiktok saab mingi miljon vaatamist ei tundu 80k midagi interaktsiooni originaalpostitusel nii palju, samas

siiralt see on nii kummaline (ja aukartust tekitav) tunne, kui keegi küsib, kas ta tohib su sõnu jäävalt oma kehale panna. või ütleb, et need päästid ta elu (isegi kui sa ei tea kunagi kui literally keegi räägib. ikkagi Wild.)

nagu kuidas mul läheb?? pole minu asi!!