ma ütlen seda kõike, et saaks homme oma sõnu süüa. Pärast tulen mega elamusega ära sealt.

Ma ei tea jah kuidas inimesed on jõudnud mõnikord päris kõrgesse ikka, aga ikka nii rumalad ja õelad. No kuidas ei ole haridus ja elukogemus targemaks teinud.

Sest ei ole ühtegi teist riiki ega linna kuhu tõmbaks või oleks vaja minna. Tartusse mõtlen kolida, sest ülikool. Vb elu viib kunagi ka välismaale, aga praegu küll selliseid plaane pole.

mul just šoki jaoks ongi vaja. niisama ei naudi ega talu haput.

Kõige rohkem mäletan seda tunnet, et kui mind pole, siis kukub ju kõik kokku. Ütlesin endale, et olen asendamatu. Meeletu kontrollivajadus ja usaldamatus teiste vastu kellega oleks võinud vastutust jagada. Ja et see on ajutine, kui hästi palju pingutan, siis kuskilt saabub imeväel see kergem aeg.

Kirjuta kindlasti veel, see on teraapiline ja nii oluline on oma mõtteid laiemalt jagada kui kõige kitsam lähedaste ring. Muidu ei saagi ju kogukonnad tekkida. Minu jaoks blogimine ja see twitteri alguse aeg olid samuti elupäästvad. Peaasi, et ei jää oma mõtetega üksinda.

Ma sain alles hiljuti aru, et vaimse tervise kriis Eestis ei tulene mitte spetsialistide puudusest, vaid sellest, et niivõrd individualistlikus ühiskonnas jääb kogukonna tasand vahele. Ise pusimisest jõutakse psühhiaatri juurde.

Also, täna tuli esimest x ära see küsimus, et kas mul endal üldse lapsi on. Pool aastat olen mõelnud, et ei tea kaua läheb kuniks keegi küsib ja proovib vihjata, et see teeb mind kuidagi tööalaselt ebapädevamaks. Isegi kaua läks aega.